kuhu kaovad Läti rallisõitjad?

Raimonds Kisiels, kiireim lätlane Talsi rallil. Foto: Maanus Purga

Olles möödunud nädalavahetusel traditsiooniliselt kevadisel Talsi rallil, mis Läti MV etapp, tabasin ennast taas mõttelt, mis on juhtunud Läti ralliga. Normaalse eestlase ja naabrina peaksin tundma rõõmu, kui naabril kehvasti läheb, kuid sellel puhul mitte päris. Loomulikult on hea, kui eestlased võidavad lätlasi, nagu juhtus Talsis, kus eestlased, olles geograafiliselt täpsed saarlased, said kaksikvõidu. Esimene lätlane oli kolmas, Raimonds Kisiels WRC autol meie meeste Ott Tänaku ja Timmu Kõrge N-rühma autode vastu.

powitanie* Robert Kubica

Midagi pole teha. Lähen ka kaasa Robert Kubica maaniaga. Sest tema on vaieldamatult üks kuumemaid nimesid enne selle nädalavahetuse Portugali rallit. Isegi Sebastien Ogieri gripp, mis sundis teda vahele jätma Fafe sprinti. Ja muide ma kahtlustan, et selle gripi taga on keegi kas Fordist või Citroenist. Sest muidu nad ilmselt sellest kutist jagu ei saa. Aga see selleks.

Niisiis Robert Kubica. Viimase aja jooksul juba teine F1 sõitja, kes silma rallile viskab. Kui 2007 F1 maailmameistri Kimi Räikköneni jaoks oli ralli vahelduseks, mille järel ta kui mitte paremana siis vähemalt sama heana F1 sarja naases, siis Kubica jaoks oli see ju natuke nagu pealesurutud lugu. Pisut rohkem kui kaks aastat tagasi sõitis mees Itaalias rallil teelt välja, teepiire tungis autosse ja Kubica käsi ja jalg said tõsiselt   viga. Mida aeg edasi, sai aina rohkem selgemaks, et F1 sarjas osalemine on tema jaoks keeruline. Küll aga lubas vigastada saanud käsi, mis lõplikult paraku seni taastunud pole, teda rallit sõita. Mis tegelikult on tore. Sest jääb küll selline tunne, et F1 sarjast liiguvad rallisse just need normaalsemad kutid;)

peaaegu maailmameistrite kodumaa

Mäletate ehk veel Juha Mietot. Habetunud Soome suusamees, legendaarne alatine teine koht. Hakkasin siin ükspäev mõtlema, et autorallis on Eesti läbi aastate olnud maailmas kenasti pildis. Ja mitte ainult pildis. Me oleme olnud päris mitmel korral lähedal kas siis maailmameistritiitlile või olulise MM-sarja raames sõidetud sarja võidule. Mõelgem ise: Markko Märtin, 2004 aasta WRC sarja kolmas koht. Urmo Aava, 2006 aasta JWRC teine koht, 2007 aasta JRC teine koht. Ott Tänak, 2011 aasta SWRC teine koht. Egon Kaur 2011 aasta WRC Academy teine koht.
Igal normaalsel Läti või Leedu rallisõbral tõmbaks kriipsu kõrvuni kasvõi üks nendest tulemustest, kui see oleks nende riigi sõitja poolt sõidetud. Meie aga....süües kasvab isu ja kui oled nii mitmel korral sellest kõige kõrgemast kohast ilma jäänud, nimesid nimetamata kohati isegi väga napilt, siis tahaks ju küll, et selle kõige pealt kunagi see sarja võit ka koju tuuakse. See on loogiline ja see on ka meedia poolt tekitanud surve, et kes siis sellel aastal läheb ja teeb. Ja kui keegi ei lähe, siis kiputakse ala maha kandma. Asjata.
Sest eestlasi teatakse rallimaailmas. Väga hästi teatakse. Ja ühel ilusal päeval...eks te teate ju isegi, mis siis juhtub. Põhiline, et peaministri helikopter oleks siis ainult lennuvalmis...

volkswagen, volkswagen über alles!

Sensiatsooniline võit, lugesin täna kusagilt, vist oli Eesti Volkswageni esinduse rõõmuhüüe. Jutt käib siis Rootsi MM-rallil oma esimese WRC võidu saanud Volkswageni meeskonnast. Jah, tõepoolest, juba teisel etapil etapivõit, autoriteks Sebastien Ogier ja Julien Ingrassia, see on tähelepanuväärne, kuid mitte midagi sellist, mis paneks aja seisma. Kuhu  ma sihin? Sinna, et minu hinnangul oli see loogiline ja pidigi nii minema.
Ma kipun alatihti tõmbama paralleele Citroeni ja Volkswageni tehasetiimide vahele, kes mõlemad on tulnud välja oma autodega peale põhjalikku ettevalmistust. Citroeni väike eelis oli nende eelnev toimetamine rallimaailmas. Sarnaselt Citroen Racing'uga on Volkswagen Motorsport suur ja võimas tehasetiim, kus piire majanduslikus mõttes ees pole. Vahet pole, kas on masu või pupu, meie peame olema über alles!

au kangelastele, dakari viimane katse

Dakar 2013 on peatselt ajalugu. Laupäeval sõideti tänavuse maratonralli viimane katse ja jõuti finišisse Santiagos. Täna on pidustuste päev ja igaüks, kes läbis ca 8500 kilomeetrise teekonna läbi Peruu, Argentina ja Tšiili, võivad ennast kangelasteks pidada. Vahet pole milline see koht on. Neile, kes esmakordselt finišis, on see ilmselt selline pisara ja põlveväristamise koht. Põhjusega. Neile, kellele on see juba tea mitmes kord, on see järjekordne tõestus, ma sain hakkama. Neile, kes on võtitjad on see ilmselgelt ülim tunne, olgu see siis esimene või üheteistkümnes kord võitjana käsi taeva poole tõsta. Sest nagu ütles Cyril Despres, ma kavatsen lõpetada Dakari sõitmise siis, kui see muutub mulle lihtsaks. See aeg on aga kaugel, sest Dakar on liiga pikk, liiga raske, liiga kuum, liiga külm. Varajased ärkamised, düünides ekslemised, kivide ja kaktuste vahel kihutamine. Dakar on lihtsalt liiga keeruline, et teda oleks lihtne võita.
Esmaste, mitteametlike andmete kohaselt jõudis finišisse 125 tsiklit, 90 autot, 60 veoautot ja 26 quadi. Startis tänavusele Dakarile kokku 459 osalejat, meeskonda. Lõpetas kokku 301, mis teeb lõpetamise protsendiks 65,5. Poole peal, enne Dakari puhkepäeva oli see protsent 74,8. Vaadates neid numbrid ja tõdedes, et finišisse jõudis üle poole startinuist, leian ma, et see pole üldse paha number ja näitab meeste, naiste ja masinate ettevalmistust.

lõpp paistab, dakari eelviimane katse

foto: DPPI

Sel korral püüaks asja kiirelt kokku võtta, kuna istun autos ja kihutame Viljandimaale, Mulgi Talvele. Väljas on selline Eesti talvele nii omane miinus 25-27 kraadi ja tundub isegi pisut soojendav kirjutada sellest, mis toimub Argentinas. Ja pardon mu kirjavead, Tallinn-Tartu pole just peegelsile tee. Dakar on lõpusirgel, jäänud on vaid viimane, 128 kilomeetrine katse, mis on juba nö vormistamise küsimus. Kuid kas ikka on? Sest fookus peab püsima paigas ja ei saa ennast lasta lõdvaks teadmisega, et kusagil kuuesaja kilomeetri kaugusel Santiagos ootab sind ees jääkülm õlu. 

Nagu eile kirjutasin, Dakari eelviimane katse oli selline, kus kannatas rünnata, oli düüne oli liiva ja kõvemat pinnast. Ja pidi olema hea navigeerija. Francisco Lopez kasutas ära koduradade eelise ja tal oli ka mida püüda. Chaleco, nagu teda hüütakse tegi üsna perfektse katse. Ja peal hoidmiseks oli põhjust, sest lähim konkurent üldarvestuses Ruben Faria oli käeulatuses. Faria tegi koos Joan Barreda ja Frans Verhoeveniga vea navigeerimisel ja sinna läks oma aeg. Faria ütles, et ta oli valmis ajakaotuseks, kuid ta ei osanud arvata, et Lopez kihutab nii, nagu ajaks teda taga sada maksuametnikku. Lopez võitis katse, edu Despres ees oli 5.25 ja mis kõige tähtsam tema jaoks, Faria oli alles 15 ja kaotas Lopez'ile 14.27. Üsna muljetavaldav. Absoluudis ronis Lopez teisele kohale ja kaotab enne viimast katset Despres'le 8.15. Faria on kolmas ja kaotab 14.41. Viimane katse on kohaliku mehe, Lopezi sõnul üsna tehniline ja loomulikult on oluline osa ka sellel, kas masinad ikka seda valu ka vastu peavad. Esiotsa meestest on mootori vahetanud Despres, teised seda pole teinud. Alles seitsmendal kohal olev Helder Rodrigues on oma Honda mootori vahetanud, kuid loodame, et ikka kõigil masinad ka viimase katse vastu peavad.

kaks ühes, dakari 11 ja 12 katse

foto: DPPI

Ma olen terve eilse ja tänase päeva ringi käinud teadmisega, et ma olen võlgu. Selline üsna sant tunne. Kuigi mul justkui kohustust pole, tunnen ma siiski, et tegemata asjad kripeldavad. Sest olgu siin kasvõi üks lugeja, kes eile päeval käis siin ja ei leidnud Dakari päevakokkuvõtet, kuigi ta teadis ja lootis, et see siin on, on see mulle ikka paras fail.

Nii, nüüd kus ma olen oma kohustusliku andkemulleandeksmulonniikiire steitmendi ära teinud läheme asja juurde. Dakari lõpuni on jäänud kangetel meestel ja naistel kaks päeva. Ma kujutan ette, et need kaks päeva sõidetakse juba ainult tahtejõu pealt ära, sest surnud punktid on ületatud. Nüüd tuleb finišisse jõuda!! Go with the flow! Viimased kaks päeva on olnud huvitavad, Dakari puhul ei tohiks enam kasutada terminit kõrberalli, sest sel aastal on paharettideks olnud vesi ja vihm. Mitte just liiga tavalised asjad kõrbes.

11 katse pidi viima võistlejad La Rioja'st Fiambalasse. Ja viiski, kuid mitte kõik ei saanud sõita tervet 221 kilomeetrist katset. Autodel ja veoautodel lõppes katse esimese kontrollpunktiga peale 84 kilomeetrit. Selle põhjuseks olid tugevad vihmasajud, mis olid tugevamad kui korraldajad oskasid prognoosida. Vihma tõttu hakkasid 69 ja 85 kilomeetri peal olevad jõed üle kallaste ajama ja muutusid läbimatuks. Samas, sõna läbimatu ei mõju kõigile Dakaril nii nagu ta peaks mõjuma. Nii nagu Eestis leidub hulle, kes peale raadios levitatud sõnumit, et lumetuisu tõttu on teed läbimatud, ikka neid teid proovima asuvad, on ka Dakaril neid, kes tahavad nendest jõgedest läbi sõita. Üks neist oli venelane Leonid Novitski, kes pidi oma Minit peale seda remontima ja vaatamata lühikeseks jäänud katsele kaotas 23 minutit. Katse võitis Robby Gordon, kes esimeses kontrollpunktis kiireim oli, üldarvestuses jätkas liidrina muidugi Peterhansel, kelle jaoks oli selline lahendus tõeline kingitus.